Lutsu ja Pika tänava remont on linnale suursündmus: nii jalgsi kui autoga neile tänavaile sattunud inimesed on pidanud seda juba mitu aastakümmet karjuvalt vajalikuks.
Pikalt tänavalt saab nüüd järve äärde jalgu murdmata
18. oktoober 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Töödejuhataja Tõnis Laos räägib, et tema ülesanne on pidada plaani ja korraldada, kes parajasti midagi teeb. Korraga võib objektil olla mitu kopameest, autojuhti ja sillutiseladujat.
Seitse aastat teid ehitanud mees õppis ametit tehnikaülikooli transpordiehituse osakonnas. Neli aastat sõitis insener igal hommikul Tartusse ametisse ning on seepärast tänavusuvise ülesandega eriti rahul: saab pärast tööd otse koju minna.
On tavaline, et tee-ehitajate objektid paiknevad mööda Eestit laiali. Laose jutu järgi leidub igas Lõuna-Eesti linnas tänavaid ja teid, mille rajamise või remondi juures ta on olnud. «Ka asfalti on mõnus panna,» meenutab mees mulluseid töid.
Pika tänava remonti alustasid õigupoolest hoopis maamõõtjad, kes märkisid täpselt projekti järgi maha postide, kaevude ja teepiirete asukoha. Seejärel saabusid objektile suuremad ja väiksemad kopad ning kallurautod. Vana tänav kaevati üles ning kivid viidi laoplatsile ootama aega, mil need tagasi pannakse. Väljakaevatud mullast sai Ranna puiestee äärne kraav laugema nõlva.
Elektrikud ja veevärgimehed sättisid tee põhja kaablid ja torud. Uuendatud taristule lükati muld peale ning kaeti tee alune musta plastvõrgu ja peenravaibasarnase kangaga. Säravmust riie ei rõõmustanud silma siiski kaua, vaid sai omakorda peale tugevalt kokkupressitud killustikukihi — aluspõhja, mille tugevusest sõltub, kas tänav peab vastu seitsesada aastat või laguneb varem.
Just selles etapis tabas linna juulilõpu äge vihmasadu ja tulvavesi viis järveäärsele luhale kogu senise töö. Kaablid ja torud jäid siiski paika.
Ühtlasi selgus ehitamise ajal, et projekt ei vasta päriselt tegelikele oludele, ning tellijal, ehitajal ja tänava elanikel tuli otsida sobivaid lahendusi, et alustatud remonti saaks parima tulemuse nimel jätkata.
Parandatava tänava ääres elavad inimesed pöörduvad oma muredega kõigepealt ikka töödejuhataja poole. Mõnel on hirm jääda ilma aknaalusest rohelusest, teisel on küsimus, kuidas vanainimest arsti juurde toimetada.
Laos ütleb, et tema ülesanne on saata need, kes projektiga rahul pole, tellija ehk linnavalitsuse jutule. Suve jooksul on töömeestel tulnud paaril korral ka ratastooli remonditavalt tänavalt alla Ranna puiesteele kanda.
Sillutis
Tänavate kasutusmugavus ja silmailu sõltuvad nende pealiskihist. Uuendatutel on kõnnitee kaetud punaste mõisakivi betoonplaatidega, waldorfkooli esist aga katavad vanad kärjekujulised saviplaadid.
Kõnniteed on suve jooksul ladunud terve brigaad, lõpumeetreid plaadivad Tarmo Suigusaar ja Aivar Kikkas. Mehed räägivad, et jõuavad suve jooksul paika tõsta miljoneid kive. Objekte on palju ning enamasti töötavad nad Tartus või Viljandis.
Hea tulemuse saamiseks on plaatimisegi puhul tähtis, et eeltööd oleksid täpselt tehtud ja äärekivid tugevalt kohale pandud. Plaatide ladumine läheb siis juba kiiresti ja päevaga suudavad kaks meest paigaldada sadakond ruutmeetrit kiviparketti.
Munakivid
Sõiduteed katab mõlemal tänaval munakivisillutis. 28. augustil saabusid pealinnast kogenud kivipaigaldajad ja eile jõudsid nad tööga ühele poole. Kalle Määrfeldt, kes on teid kividega sillutanud üle kümne aasta, ütleb, et selles ametis on tähtsaimad kogemused — üheski koolis seda tema teada ei õpetata. «Silma peab ka olema, et ei laoks lohkusid ja muhkusid.»
Juulis laoplatsile viidud munakivid toodi tööde edenedes vähehaaval tagasi. Martin Vernik selgitab, et enne ladumist tuleb paika sättida kõrgusmärgid. Kiviladujad töötavad kolmekesi kõrvuti, et tee edeneks kogu laiuses korraga.
Selja taga seisvast kopast tõstavad mehed labidaga tööjärjele tsemendi ja liiva segu, et sobitada sellesse kive. Mõni läheb sopsti oma kohale, saab kinnituseks tugevad haamrilöögid ja paigas ta ongi, teise tarvis kraapsab paigaldaja peoga segusse sügavama pesa.
Mõnd veeretatakse natuke aega peos, et valida sellele teiste kivide kõrval sobivaim asend. Leidub neidki, mis ei kannata mehist lööki välja, vaid purunevad ja tõstetakse esialgu kõrvale. Heal juhul leiavad killud hiljem koha tühikute täitena.
«Iga kivi peab toetuma teise vastu ning suuremad ja väiksemad tuleb panna paika läbisegi,» selgitavad mehed ladumise põhitõdesid.
Kui kivid on laotud ja vahed täidetud, sõidetakse neist veel vibropressiga üle, et munakad jääksid edaspidigi kindlalt paika — kangutagu neid siis autorattad või tulvavesi.
Mehed töötavad põlvedel ja ehkki neid katavad paksud kaitsmed, tunnistab Gunnar Kuusnõmm, et õhtuks on jalad päris kanged.
Ka munakivide ladujate suurim vaenlane on vihm. Et sadu kuivsegu läbi ei leotaks või kivide vahelt välja ei uhuks, on tänaval puidust raam. Saju ajal tõmmatakse sellele kate peale ning töö saab jätkuda väikeses varjualuses. Päevaga jaksavad mehed laduda ligikaudu viiskümmend ruutmeetrit sillutist.
Täna lõpetavad kiviladujad Pikal tänaval töö ja homme rassib kolmik juba Tallinna vanalinnas, taastades kõnniteed, mille all parandati torusid. Uuel nädalal tuleb meestel paigaldada Tartus kive ühe ringtee ohutusalale. Vanalinnu, kuhu eelistatakse panna munakive, meeste sõnul Eestis jätkub, aga kui looduslike kivide ladumist parasjagu pole, laovad nemadki betoonparketti.
Ühe tee ehitamisest võtab osa palju töötajaid. Kui uurisin, mis neid selle juures köidab, vastas mõni, et stiimuliks on palgapäev, teised pidasid plussiks, et see hoiab neid füüsiliselt heas vormis: suvega kaob mitu kilo. Õues ja erinevates paikades töötamine oli meeltmööda kõigile.